Erimevat sotsmeediat on nii palju nüüd, et ma ei suuda enam valida kuhu vaadata või kirjutada. Nii et tasakesi taandun üldse kõigest eemale, umbes nagu kunagi Netflixi miljardiks eri striimimiskeskkonnaks lagunemise järel kahanes see osa elus üsna nulli. Pole ju halb, aga nii üksildane tunne on ...

Piparkoogimehikesi söön tavaliselt nii, et kaksan neil mõnuga, aeglaselt jalad, siis käed küljest ning lõpuks pea. Jaanuaris ning veebruaris on šokolaadist jõuluvanad alla hinnatud ning seega menüüs, nende suhtes olen halastavam ning kaksan alustuseks ikka kohe pea küljest. #täitsanormaalneinimene

Tihti räägitakse kolmest sõnast, mida iga inimene või kindlasti iga naine ikka kuulda tahab ... Ma ei oska head ja argumenteeritud seisukohta võtta, ei viitsi ka, aga kolm toredat sõna on olemas küll. Alati tahan neid kuulda.

"This ... Is Audible."

Eedti elu on nii hea, sujuv ja ladus, et riigikogul on töö otsa lõppenud. Hea teada!

Üks andekas ja tore inimene üritab raamatut välja anda.

Kuivõrd ma olen teksti osaliselt lugenud ning tean, et Loolaid kirjutada oskab, siis julgen välja käia ulja mõtte, et toetame Eesti ulmet. Tal on eesmärgini nii vähe jäänud ka, et vähemalt KELLELGI võiks see aasta ju mitte halvasti mööduda.

See on täpne.

Viljandi rahvaarv võiks ikka mõne tuhande inimese võrra paisuda, et oleks tihemini õhtuti sellist liiklust linna servas.

Riigipühadel töötamise ajal tekib mitte vaimuline soov kirgastuda, vaid ihuline vajadus humalateenistuse järele.

Kuidagi imelik tunne on uues sotsmeedias konto teha. Nagu läheks peole, kus kedagi ei tunne, ja siis seisad kohmetult seina ääres ning pigistad morsiklaasi pihku. #eestitwitter